Saksa spitse on 5 erinevat suurust
Kõige pisem neist on Pomeranian ehk kääbusspits, turjakõrgusega 18-24 cm. Suuruselt järgmine on Kleinspitz ehk väike spits, turjakõrgusega 24-30 cm. Seejärel on Mittelspitz ehk keskmine spits kelle turjakõrgus on 30-40 cm. Suuruselt järgmine on Grosspitz ehk suur spits, turjakõrgusega 40-50 cm. Kõige suurem neist Wolfspitz/Keeshond, kelle turjakõrgus on 43-55 cm.
- Pomeraniane, Kleinspitze ja Mittelspitze on palju erinevaid värve: Kreem soobel, Oranž, Oranž soobel, Sonaarne hall, Pruun, Must piirdega, Must.
- Grosspitzi värvivalik on piiratud: Musta, pruuni ja valgega.
- Keeshond/Wolfspitzid on ainult sonaarsed hallid.
Kirsipere kennelis kasvatame Kleinspitze
Kleinspitz jäi meie valikusse, sest nad on tervise poolest tervemad ja tugevamad kui Pomeranianid. Klein on oma pikema nina ja suurtemate kõrvade poolest ka rohkem hundi moodi, mis mulle väga meeldib. Nad küll on suuruse poolest pisikesed aga välimuse poolest näevad ikkagi koerad välja.
Tulevikus on meil plaanis Kleinspitzidele lisaks võtta ka Mittelspitzid.
ISELOOM
Saksa spitsid on väga jutukad. Neile meeldib väga palju ja koguaeg haukuda. Kui haukumine võib probleemiks tulla, ei tasu seda tõugu koera endale võtta.
Saksa spits tahab olla väga palju inimese juures, kuna ta on aretatud kodu valvuriks. Valvuri tööd teeb ta koguaeg.
Neile meeldivad pikad jalutuskäigud aga sobib ka kui päevajooksul tehakse koos lihtsalt õuetöid.
Saksa spits ei armasta teist tõugu koeri. Neile ei meeldi kassid ega muud koduloomad kuna nad on aretatud selleks, et eemale peletada võõrad loomad ja koerad. Saksa spitsi mõistmiseks tasub tutvuda nende ajalooga.
AJALUGU
Spits on vanim koeratõug Kesk-Euroopas ning paljude Euroopa tõugude eellane. Euroopast leitud 6000 aasta taguseid säilmeid kiviaja turbakoertest, kes sarnanevad väga tänapäevaste Euroopa spitsidega.
Nimi „spits“ pärineb vana-Hollandi keelest ja tähendab tõlkes „teravad tipud“. Spitsi teravad kõrvad ja kiilukujuline koon nägi välja nagu lumest pühitud mäetipud.
Viikingite ajastul (ca 800-1100 pKr) tõid Viikingid endaga kaasa oma kultuuri põhielemendid. Sealjuures tutvustasid Mandri-Euroopa südames väikest lokkis saba ja rebase näoga karvast koera.
Mõnetuhande aasta tagune lugu on viikingilaevast, mis uppus Friisimaa (Hollandi) rannikul. Meeskond hukkus, välja arvatud üks mees, kelle päästis kohalik kalur oma hammasrattas (kaluripaadi stiilis) koos koeraga. Kaks meest ja väike valge koer jäid tormi kätte ning torm suunas neid lõuna poole. Lõpuks õnnestus neil maanduda kõrgemale alale (tänapäeva Amsterdami). Sellest ajast hakkas Amsterdam kasvama aeglaselt linnaks. Amsterdami Suur pitser illustreerib seda sündmust, seal on näha väikest koera, kes piilub üle paadi külje. Saksa spits kasutati valvekoerana. Ta valiti valvekoeraks vähese jahitungi ja territoriaalse käitumise pärast, et ta ei lahkuks talle määratud territooriumilt ja vajadusel kaitseks seda. Saksa spitsi vähene jahiinstinkt mängis keskajal olulist rolli, sest tol ajal pidasid aadlikud eriti oluliseks oma ulukite säilimist. Sel ajal tapeti talunike jahivõimelised koerad.
Paljudel juhtudel otsustasid feodaalid kinkida väiksematele talupoegadele Saksa spitsi, sest ta ei jahtinud suuri loomi, vaid ainult kahjureid. Hea valvekoer peab loomulikult olema valmis oma peremehele alluma, kuid peremehe puudumisel saab ta teha iseseisvaid otsuseid enda huvides. See viis selleni, et spits oli kiindunud oma kodu külge, kuid oli enesekindel ja mõnikord kangekaelne. Saksa spits teatas sissetungijatest koheselt valjult ja tavaliselt piirates sissetungija liikumisteed peremehe saabumiseni. Seejärel otsustab peremees, mida sissetungijaga peale hakata.
Tol ajal ei olnud taludes vargad ainult inimesed vaid ka rotid, hiired, rebased, nirgid ja ka hulkuvad koerad, kassid. Seetõttu pole spits teiste koerte ega kutsumata võõraste suhtes põhimõtteliselt sõbralik. Spitsi seljal kõrgele kõverdunud püstised kõrvad ja põõsas saba annavad tavaliselt võõrastele koertele ja inimestele märku, et tegemist on enesekindla ja domineeriva koeraga.
Tänapäeval on Saksa spits peamiselt kaaslane ja valvekoer ning tema kahjurite tõrje on piiratud selliste tegevustega nagu laudas jaht. Väiksemad spitsi suurused (keskmine spits, väike spits ja pomeranian) on nüüd kahe maailmasõja ja sellest tuleneva linnastumise tõttu enam levinud.
Originaalartikkel: ShowSight magazine
KLEINSPITZIDE TERVIS
Üldiselt on saksa spits väga terve tõug, kuid sellegi poolest esineb neil mõningaid haigusi sagedamini ja teisi harvemini.
Sagedasemad
- Patella Luksatsioon – Põlvekedra paigalt nihkumine. Aretuses kasutatavatel koertel kontrollitakse Patella luksatsiooni astet. Probleemi tekkimise vätimiseks kutsikatele anda liigeseid toetavat toidulisandit. Kutsikatel hüppamine nt diivanilt keelata. Pikad jalutuskäigud kutsikatele ei ole head. Kui täiskasvanud koeral esineb probleemi siis aitab, hüdroteraapia, fitnessi trenn (lihaseid toetavad treeningud). Alates aste 4-st võib olla vajalik kirurgiline lähenemine.
- Hambad ei vahetu ise – kutsikale anda palju närimist, et aidata kaasa piimahammaste välja kukkumisele. Kui hambad sellegi poolest ei vahetu, ning uued hambad hakkavad viltu suhu kasvama, võib olla vajalik kirurgiline piimahammaste eemaldamine.
Harvemini esinevad
- AlopetsiaX/BSD (esineb sagedamini pomeranianitel ja Keeshondidel) – Koera karv langeb välja. Esimesed märgid võivad olla näha kutsikakarva vahetumisel täiskasvanu karvaks. Probleemi võib tekitada valed groomingu võtted, koera karva lõikamine. Koeri kellel on probleem tekkinud või järglastel on probleem, ei tohiks aretuses kasutada.
- Legg-Perthes – Reieluupea kärbumine. Geneetiliselt ei ole võimalik pärilikust tõestada. Ennetamiseks – kutsikaeas vältida libedaid põrandaid, vajadusel katta põrandad vaipadega. Haigus esineb kutsikatel.
Haiguste tekkimise esimeste märkide korral tuleks koheselt pöörduda vastava ala spetsialisti poole, ning nemad panevad paika õige raviplaani. Alati on suureks abiks ka kasvataja.